Thursday 5 March 2009

Olen

õnnelik inimene.
Ja Dali Art of the day näitab parasjagu kaunist roosiõit. Nagu puhkev unistus. Õnnelikkus.

Unistus

on selline õrnõhuke kriips. Teisest küljest vaadates kumab läbi, meenutab käsitööpaberit. On kergesti katki rebitav, kuid just siis saabki temast luua põnevaid uusi kujundeid..
Madonna on mu huviorbiidis olnud alates aastast 1991. Tol ajal oli mu ristiema tütar tema suur austaja ning seetõttu hakkasin minagi kuulama. Sest ma fännisin ristiema tütart. Ostsin mingi poola kasseti, kus oli peal Madonna Erotica. Ega ma sellest väga ei pidanud.. Kuulasin muidugi küll. Mul oligi vist kaks kassetti ise ostetud. Teine oli Roxette. Madonna hakkas mulle tegelikult meeldima albumiga Ray of Light. Eriti laul Drowned World Substitute for Love. See oli midagi tõeliselt ilusat mu meelest. Lasin sõbral mulle plaadi kirjutada... Tudengipõlverahanappuses tundus see õige samm. Järgmise albumi Music ma ostsin Inglismaal elades. Lugu Music hakkas mulle kohe meeldima, enne kui teadsin, kes seda esitab. Püüdsin tol ajal oma välimusega tiba isegi Madonna stiili järgida. Järgmised albumid pole mulle enam kuigi suurt muljet kahjuks avaldanud. St jäävad keskpärasteks.
Inglismaa-ajast veel nii palju, et siis tekkis soov näha Madonnat kontserdilaval. Kahjuks aga müüdi Londoni kontserdi piletid imeruttu välja ja ma kuulsin sellest live'st liiga hilja. Soov jäi. Liitusin isegi Pollstariga, et silma peal hoida, kus Madonna parasjagu tuuritab. Ma ei uskunud ealeski, et ta Eestisse peaks tulema.. Ja nüüd, kui olin Pollstari uudiskirja tellimise lõpuks ära lõpetanud, tuli uudis, et augustis Tallinnas kontsert. Tunne nagu Jääaja oravakesel tammetõru jahtides.
Arutasime kontserdile minekut musirulliga. Ta on skeptiline, et kas praeguses majandusolukorras see ikka toimub. Algne kokkulepe - ostame nii hilja kui võimalik. Vahepeal lugesin uudistest, et Soome kontserdi piletid müüdi mõne tunniga välja. FBI ConcertClub piletid olid läinud ka kui soojad saiad. Ning juba jõudnud mustale turule. Ja nii ma pidasin eile õhtul musiga veel nõu, et kui osta, siis ainult täna, sest pärast oleks tõenäoliselt võimalik vaid edasimüüjatelt saada. A kuna Ticketpro's on tobe süsteem, et kontserdile saab sisse see, kes esimesena oma väljaprindiga kohale jõuab, siis ma ei usu edasimüüjate ausale kauplemisele... Musirull endiselt ei usu kontserdi toimumist.. Leppisin, et jääb ära minu jaoks see üritus.
Meenus suvi, mil Bryan Adams esmakordselt Eestis kontserti andis. Mul oli hing puru, et minna ei saanud (olin alaealine, raha polnud, kuskilt piletit ei võitnud). Ja nii ma siis uinusin eile mõttega, et ajalugu kipub korduma. Kummaliselt.
Hommikul kuulas musi raadiost juttu selle kontserdi kohta. Ja tundus tunduvalt leebem kui õhtul. Et kui ma nii väga tahan, tema mind takistada ei saa. Hakkasin Ticketpro's proovima. Täiesti mõttetu sait! Olin taaskord leppinud, et jääb minu jaoks ära see muusikaelamus. Otsustasin pealelõunal õues käies puhtuudishimust Cinamoni põigata ja kaeda, kuis seal lood järjekorra ja piletitega. Kassade ümbrus oli üsna tühi. Paar inimest ostsid piletid. Olin segaduses, et kas osta või mitte. Helistasin veel musile, et tal on viimane hetk mulle öelda, et ärgu ma seda tehku. Ta vaid muheles. Ja nii ma sealt piletitega ära marssisingi. Laps magas vankris õndsalt kogu ürituse maha. Kaardiga sai maksta, teenindus oli hea. Pileteid olla veel 617 järel ning Tallinnas otsas.. Kuidagi liiga lihtne tundus see pileti saamine. Lenny Kravitzi sabas seisin ma ikka tunde, kuni musirull helistas, et sai netist lõpuks piletid kätte.
Oeh. Sel õrnal unistusel on lootus varsti täituda. Või siis kildudeks puruneda. Eks aeg näitab. Aga nüüd viis kuud olen kui Scratch tammetõruga puu otsas. Hoidkem pöialt, et ma välguga pihta ei saa.