Kevad käes

Kevad käes
sopaloigud
vahvalt vastu säravad
Kevad käes
autorojud
üksindusest laulavad
Kevad käes
sirtsusohu
kõik nüüd saadaks täiega

(siis kui õpingute kõrvalt sai ettekandjana kogemusi hangitud)

Nostalgia

Üksi kõnnin maailmas
teistest üle ja läbi
Ma ei hooli kellestki
Mul pole üldse häbi
Puuriva pilguga piinan
irvitav lõust mul peas
Olen must kõutsike
kes kõnnib omapead.

X

Olen vist armunud
kuid ei tea kellesse
Võibolla sinusse
võibolla temasse
võibolla minusse
võib ka, et kevadesse

X

Seal sa seisid
vaatasid ringi
ootasid vist mind
aga mina ei tulnud
sest arg on mu hing

Seal sa seisad
vaatad ringi
ootad vist mind
Aga mina ei tule
sest arg on mu hing

X

Kaks säravat silma
kahupeas heledas
Uudistavad
maailma
läbi aknaklaasi

Kullakerale sini-sinises taevas
meeldivad need
kaks säravat silma

Ta naeratab neile
ning saadab
kaks kullakiirt
kõditama kahupead

Kaks säravat silma
kahupeas heledas
on mu kalli kaktuse
esimesed õied.

(Gümnaasiumiaegne looming. Küll on tore koristada!)

Vastus

Olen otsinud oma teed ning kõhelnud, kuhu minna.

Täna hommikul unes tuli vastus.
Pidin rongiga korra Tallinna sõitma. Jätsin kaks suurt kilekotti veel mehele, et ta võtaks selle auto peale. Kõhklesin korraks, et kuidas ta lastega hakkama saab, aga otsustasin ikkagi minna.
Rong sõitis ette. Ma polnud kindel, kas see ikka sõidab õigele poole, aga otsustasin siiski peale istuda.
Rong sõitis nagu serva peal või siis kõrgemal. Nägin imelisi vaateid, muud, nagu rongi enda sisemust ega teisi inimesi mitte. Kõik oli helge, valge ja värviline. Imekaunis loodus! Milline kaunis jõgi kergete kärestikega. Kas tõesti Hagudi kandis selline ilu? Ma ei teadnudki. Mõtisklesin, kas seal saaks kanuutada, aga otsustasin, et mina seal katsetama ei hakka.
Rong jõudis kaljunukile. Edasi oli vaid paks sume udu. Tekkis kiusatus minna lendama, kuid ahmisin selle ilu endasse, rong tagurdas ja jätkas sõitu.
Edasi oli taas värvide pillerkaar. Jälgisin kauneid detaile. Ühel hetkel nägin allpool tagurpidi vikerkaart, suurt ja hästi värvilist. Ja selle ees tagurpidi elektripostid.
Imeline.
Sihtpunkt pole tähtis.
Oluline on tee.

Otsad

Sünd ja surm
Ühe tee
Kaks otsa

Saime poolteist nädalat tagasi kehva tõdemuse, et 13-aastase Võtsiku tee hakkab sinna teise otsa jõudma. Loomaarst leidis, et meie lemmikul on igemepõletik ning viimases staadiumis neerupuudulikkus. Ehk mõlemast otsast jama.
Ta on hellikum ja leplikum, isegi naabri kassi suunas ei susise enam ega taha kakelda. Samas nõuab häälekamalt õue. Armastab juua kraanist (noorena ta seda harrastas, vahepeal jättis järele, aga nüüd aasta-paar tagasi hakkas uuesti tegema, kui ma seda huvitavat kommet kord meenutasin).
Proovisime vedelikravi kodus teha, aga no ei õnnestu - kord on kass rahutu, kord ei saa karvade vahelt nahka kätte, kord ei maga lapsed, siis jälle magan mina liiga kaua... Kui vooliku sulgur enam ei töötanud ning lasi kogu aeg läbi tilkuda, siis otsustasime loobuda. Ei saa meist kummastki siin arsti. Aga vähemalt saan valuvaigistit ja igemegeeli anda. Ehk see natuke leevendab.
Ja siis ma pidevalt otsin teda taga. Ta armastab tavaliselt õhtuti meid kõiki järjepanu tuttu panna ehk tuleb vooditesse nurruma. Ühel ööl oli mul kummaline tunne, kui mingi hetk avastasin, et teda mu pea juures enam pole, aga millal ta lahkus, ei pannud tähelegi... Mõtlesin siis, et kas nii hakkabki olema. Harjumatu. Täna leidis Võtsik endale uue koha magamiseks - lapse voodi all tõmblukuga kassi peal. Ei tulnudki kaissu.
Nii me siin siis ootame ja jälgime. Ei taha väga sekkuda, aga pole ka kerge valusid pealt vaadata.
Just nagu sünnitus.