Mood Indigo

Mõnikord on selline tunne, et kas reaalsus on ikka reaalsus või on miskit kuskil pahupidi läinud. Või on kohe-kohe ärkamise aeg käes.
Mõista on kah palju raskem kui hukka mõista.
Virr-varr sai seekord alguse valel ajal küsimuse küsimisest, millele järgnes see, et tehti selgeks, et mu tööd ja panust ei väärtustata ning ma olen isekas põrsas, kes teistest ei hooli. Sellist asja kuulda on kohutavalt valus. Eriti, kuna teen ikka asju südamega ning eriti viimasel ajal olen püüdnud teha nii, et teistel oleks kergem.
Siis selgus, et üks minu idanema pandud mõte on isegi idanema läinud. Ja kasvab. See on nii liigutav kuulda, kui mitmed inimesed arutlevad vabatahtlikult teemal, mis enne ei ole üldse kõne all olnud. Ja tunda oma osa selles, et asi toimib. Näed, kuidas ideeseemnest on sirgumas midagi suurt. Muudatus.
Ja siis saad maapinnale toodud, kuna eksisid ise rängalt selle ideeseemne vastu. Täiesti tahtmatult. Kogemata. Ja see juhtum läheb suure kella külge... Kohutav häbi. Ja ka kartus, et seda võidakse kasutada mu vastu. Et tuleb nõiajaht olukorra lahendamise asemel.
Õnneks tegeles teemaga mõistlik inimene, kellega sai eksimus läbi arutatud ja õppetunnina arvesse võetud. Ja ta lubas mitte edasi rääkida, et see olin mina, kellel juhtus.
Võibolla oligi hea, et see õppetund praegu tuli ja kokkuvõttes lahenes positiivselt. Aga miks see just minuga pidi juhtuma ja just nüüd...
Elu on kummaline. Nagu mingi film Audrey Tatouga peaosas. Eks aeg annab arutust, milleks need läbielamised vajalikud olid. Praegu on tunne nagu kõnniks mööda õhukest klaasiserva. Tahaks aga enda ümber hoopis midagi pehmet ja mõnusat...