Võtsik

Võtsik lahkus neljapäeval, 13.09.2018. Viisin ise ta arsti juurde ja olin esimese süsti ajal tema juures.
Valmistasime enne lastega talle kauni karbi - peale kleepisime ta pildid, sisse panime sooja kampsuni.
Arstilt tagasitulles tegime karbi veel korra lahti ja tegime hüvastijätupai. Poja aitas isal auku kaevata.
Oli südamlik ärasaatmine.

Täna öösel (reede, 13. vastu 14. detsembrit) tuli ta minu juurde unes. See oli tõeliselt rõõmus ja tore kohtumine. Pugesime üksteist. Ma ei mäletagi, et oleksin sellist rõõmu enne unes tundnud.
Nii hea.
Aitäh sulle veelkord, armas Võtsik!