Sünd ja surm
Ühe tee
Kaks otsa
Saime poolteist nädalat tagasi kehva tõdemuse, et 13-aastase Võtsiku tee hakkab sinna teise otsa jõudma. Loomaarst leidis, et meie lemmikul on igemepõletik ning viimases staadiumis neerupuudulikkus. Ehk mõlemast otsast jama.
Ta on hellikum ja leplikum, isegi naabri kassi suunas ei susise enam ega taha kakelda. Samas nõuab häälekamalt õue. Armastab juua kraanist (noorena ta seda harrastas, vahepeal jättis järele, aga nüüd aasta-paar tagasi hakkas uuesti tegema, kui ma seda huvitavat kommet kord meenutasin).
Proovisime vedelikravi kodus teha, aga no ei õnnestu - kord on kass rahutu, kord ei saa karvade vahelt nahka kätte, kord ei maga lapsed, siis jälle magan mina liiga kaua... Kui vooliku sulgur enam ei töötanud ning lasi kogu aeg läbi tilkuda, siis otsustasime loobuda. Ei saa meist kummastki siin arsti. Aga vähemalt saan valuvaigistit ja igemegeeli anda. Ehk see natuke leevendab.
Ja siis ma pidevalt otsin teda taga. Ta armastab tavaliselt õhtuti meid kõiki järjepanu tuttu panna ehk tuleb vooditesse nurruma. Ühel ööl oli mul kummaline tunne, kui mingi hetk avastasin, et teda mu pea juures enam pole, aga millal ta lahkus, ei pannud tähelegi... Mõtlesin siis, et kas nii hakkabki olema. Harjumatu. Täna leidis Võtsik endale uue koha magamiseks - lapse voodi all tõmblukuga kassi peal. Ei tulnudki kaissu.
Nii me siin siis ootame ja jälgime. Ei taha väga sekkuda, aga pole ka kerge valusid pealt vaadata.
Just nagu sünnitus.
