Olen otsinud oma teed ning kõhelnud, kuhu minna.
Täna hommikul unes tuli vastus.
Pidin rongiga korra Tallinna sõitma. Jätsin kaks suurt kilekotti veel mehele, et ta võtaks selle auto peale. Kõhklesin korraks, et kuidas ta lastega hakkama saab, aga otsustasin ikkagi minna.
Rong sõitis ette. Ma polnud kindel, kas see ikka sõidab õigele poole, aga otsustasin siiski peale istuda.
Rong sõitis nagu serva peal või siis kõrgemal. Nägin imelisi vaateid, muud, nagu rongi enda sisemust ega teisi inimesi mitte. Kõik oli helge, valge ja värviline. Imekaunis loodus! Milline kaunis jõgi kergete kärestikega. Kas tõesti Hagudi kandis selline ilu? Ma ei teadnudki. Mõtisklesin, kas seal saaks kanuutada, aga otsustasin, et mina seal katsetama ei hakka.
Rong jõudis kaljunukile. Edasi oli vaid paks sume udu. Tekkis kiusatus minna lendama, kuid ahmisin selle ilu endasse, rong tagurdas ja jätkas sõitu.
Edasi oli taas värvide pillerkaar. Jälgisin kauneid detaile. Ühel hetkel nägin allpool tagurpidi vikerkaart, suurt ja hästi värvilist. Ja selle ees tagurpidi elektripostid.
Imeline.
Sihtpunkt pole tähtis.
Oluline on tee.
