Sürr

elu on viimasel ajal.
Vaatasime üleeile musirulliga filmi Brüno ja itsitasime ka pärast hambaid pestes. Kass sattus sellest nii hoogu, et kukkus keset ööd mööda maja kappama. Nagu oleks elevant portselanipoes hiigelherilaselt nõelata saanud ja ringi tantsima hakanud.
Lõpuks prantsatas kass magavale lapsele pähe ja kadus siis ehmunult kuhugi peitu häbenema.
Hommikul lugesin kahjud kokku - lapsel jälle vurrud põsele joonistatud ning kõrvalestaski kriimud.
Eile võitsin raadiosse helistades auhinna. Taaskord :) Hüppasin rõõmust mööda tuba ringi ning laps ei lubanud seda lõpetada. Läksime siis hoopis randa.
Poolel teel potsatas puu otsast mulle midagi ligast pähe. Jah, tõesti, nüüd see siis lõpuks juhtuski, mida juba jupp aega peljanud olen - lind lasi pähe.
Parem hilja, kui mitte kunagi :P
Rannas sain rahulikult kõhuli peesitada ja last jälgida, kuni korraga keegi mu parema jala väikse varba küünest naksas. Pöörasin ringi, et vaadata, kes see perversikuke niimoodi käitub.. Varblane.
Pole aimugi, mida see tähendama pidi.
Aga järgmiseks avastasin, et olen sattunud lindude maandumisrajale. Siuh ja siuh lendasid tiivulised mu pea kohalt üle. Õnneks eriliste tulemusteta.
Elu nigu hernes, Dali maalilt.

21. sajandi kassid

elavad endiselt kui keskajal.
Klassid jagunevad:
1) kuninga kassid ehk eliit. Tõupuhtad isendid, siniverelised, kes käivad ballidel(loe: näitustel) oma kauneid omadusi demonstreerimas. Vanemad (loe: omanikud) valivad välja, kellega kõlbab paarituda, kellel on piisavalt kaasavara. Nad on A ja O, nendele on kõik lubatud, välja arvatud suhtlemine alamast klassist kassiga.
2) lindpriid ehk pööbel. Elavad, kus tahavad, sõbrunevad, kellega tahavad. Saavad ise endale elukaaslase valida. Neil on palju järglasi, kellest enamus hukkub nooruses.
3) pole ei see ega teine. Neid ei kutsuta seltskonnaüritustele. Üldjuhul istuvad toas ja jälgivad aknast elu. Kastraadid - loodud teistele rõõmu valmistama, kuid kas nad on ka õnnelikud?
Ja ärge öelge, et kassidele nõiajahti enam ei peeta.

Kreemjas köögiviljasupp

Tegin eile suure portsu oma lemmikuid smooritud lillkapsaid, aga nagu arvata oli, teised pereliikmed ei austa seda rooga sama palju kui mina. Niisiis oli vaja jäägid ära kasutada.
Supipõhjaks smooritud lillkapsad (või, lillkapsad, vesi ja hapukoor)
Lisasin vett, praetud hakkliha (ka ülejääk eilsest), naerikuubikuid, spagetitükikesi, maisi. Ühesõnaga taaskord kõike, mis kodus leidus.
Keetsin osised pehmeks ja serveerimisel lisasin oma taldrikusse sinihallitusjuustu ning rukolat.
Nämm!

Mööda

Keskmisel vormelietapil toimub ka vähem möödasõite kui Tallinn-Tartu maanteel.
(Martini tera)