elu on viimasel ajal.
Vaatasime üleeile musirulliga filmi Brüno ja itsitasime ka pärast hambaid pestes. Kass sattus sellest nii hoogu, et kukkus keset ööd mööda maja kappama. Nagu oleks elevant portselanipoes hiigelherilaselt nõelata saanud ja ringi tantsima hakanud.
Lõpuks prantsatas kass magavale lapsele pähe ja kadus siis ehmunult kuhugi peitu häbenema.
Hommikul lugesin kahjud kokku - lapsel jälle vurrud põsele joonistatud ning kõrvalestaski kriimud.
Eile võitsin raadiosse helistades auhinna. Taaskord :) Hüppasin rõõmust mööda tuba ringi ning laps ei lubanud seda lõpetada. Läksime siis hoopis randa.
Poolel teel potsatas puu otsast mulle midagi ligast pähe. Jah, tõesti, nüüd see siis lõpuks juhtuski, mida juba jupp aega peljanud olen - lind lasi pähe.
Parem hilja, kui mitte kunagi :P
Rannas sain rahulikult kõhuli peesitada ja last jälgida, kuni korraga keegi mu parema jala väikse varba küünest naksas. Pöörasin ringi, et vaadata, kes see perversikuke niimoodi käitub.. Varblane.
Pole aimugi, mida see tähendama pidi.
Aga järgmiseks avastasin, et olen sattunud lindude maandumisrajale. Siuh ja siuh lendasid tiivulised mu pea kohalt üle. Õnneks eriliste tulemusteta.
Elu nigu hernes, Dali maalilt.
No comments:
Post a Comment