Hakkama sain!

Et siis seekord sain tõelise leiva valmis :)
Ma arvan, et see oli umbes 5. kord katsetada. Eelmised tulid üsna kõvad ja maitsetud plönnid.
Tundub, et saladus peitus piisavas (loe: laristavas) koguses linnases ning küpsetamise ajal niisutamises.
Kuidas ma siis tegin?
Õhtul segan juuretise leige veega (seekord 3 tassitäit).
Lisan linnast (u veerand pudelit) ja rukkijahu. Klopin. Jahu on piisavalt, kui tuleb rakendada juba natuke kätelihaste jõudu. Mul läks seekord umbes 3/4 kg. Segu meenutab körti, mida kunagi sigadele andsime.
Rätiku alla sooja kohta kerkima.
Järgmisel päeval, kui tainas on järjekordselt üle ääre tulnud, lisan umbes samapalju jahu veel ja hakkan sõtkuma, kuni taignasse tekib "lurts!". Siis võtan järgmiseks korraks juuretise ning lisan soola ja seemneid ja rosinaid.
Tainas on paraja paksusega, kui ta pannil laiali ei valgu. (Mul pole vormi, teen nö põrandaleiba).
Vormin pätsikesed ja panen rätiku alla kerkima. Siis panen ahju sooja.
Minu ahjus sobib küpsetada 220 kraadi 20 minutit ja 180 kraadi 30 minutit. Vahepeal kaks korda niisutan ka - pärast esimest 10 minutit ja enne kuumuse vähendamist.
Pärast ahjust võtmist ka veega üle ja rätiku alla jahtuma.
Nämma!

Leidsin end

Mõned head ööd tagasi kohtusin üle pikkade aastate taas inspiratsiooniga ning luuletasin. Tekkis äratundmine. Enda. Huvitav, kui kauaks see nii jääb?
Minu varasem looming on kahjuks kolimiste käigus kaduma läinud ja nii on mulle väga oluline, kui miskit uut tekib.
Salm ise siis ka:

August

Need unetud augusti ööd
kui tähti taevast kallab
lembusest paks on köök
ning oodata enam ei malda

need unetud augusti ööd
kui rohutirts viiulit pureb
kaunidus hinge seest sööb
ja kaugele jäänud on mured