Tark

ei torma, üteldakse.
Veel üteldakse, et iga asi on millekski hea.
Ning iga pott leiab oma kaane.

Tundub, et kehtib.

Panime korteri kaks aastat tagasi müüki. Kõigepealt venis müüki panemine juba, kuna keskendusime uuele kodule. Siis tuli välja, et kui peaks ostja tahtma pangalaenu võtta, tuleb kaasomandist korteriomand tekitada. Linnavalitsuse visiidist selgus, et maja pole ehitisregistriski ning vanade plaanide järgi on meie korter veel seinatagusega üks. St tuli plaanid ümber teha ning eksplikatsioongi üle arvutada. Sain selle tehtud ja GIMPis ahjude kaotamist praktiseeritud, kuid kuidagi kadus õige aeg ära, nii et ametnike jutule sellega ei jõudnud. Teisi kaasomanikke tundus ka raske tabada, et enne plaanidele aksept saada. Majas ju puha üürnikud...
Üks maakler võttis meiega ühendust üsna alguses ning tegime temaga lepingu, et ise mitte eriti võimelda. Ja pärast hakkasime kuulma erinevatest allikatest halba nii selle kinnisvarafirma kui maakleri kohta. Tõsi, leping kubises kirjavigadest ja mingi hetk jäi pikendamine ka vormistamata. Aga samas  puudus piisav motivatsioon uut maaklerit otsima hakata.
Umbes selle aasta alguses võttis üks teine maakler ühendust ühe ostja nimel. Olla naaberkorteri omaniku tuttav. Kuna meie maakleriga lepingut polnud, kuigi võtmed olid endiselt tema käes, siis näitasime uuele maaklerile korterit. Vaatas hindavalt üle, aga ise ühendust uuesti ei võtnud. Suvehakul avastasime möödaminnes, et meie kõrvalkorter oli maha müüdud. Õnneks tragile inimesele, kes ajas ehitisregistriga asjad korda. Meie joonistatud plaanide abiga. Jäime lootma, et ehk tegeleb kinnistuga ka.
Eelmisel aastal hakkasime mõtlema korteri väljaüürimise peale. Et mis ta tühjalt seisab. Talvel radikas sees, mistõttu oli kord kuus vaja elektrit vaatamas käia. Kuna kedagi tuttavat üürisoovilist polnud, siis ei hakanud vaeva ka nägema kuskilt otsimisega. Kahel korral oleks peaaegu õnnestunud - 2011 jaanuaris, kui mu sünnipäevale sattus üürikat otsiv egiptlanna (aga meil polnud köögitehnikat korteris) ning 2012 oli musirulli õel mõte, et ehk peab odavamasse korterisse ajutiselt minema.
Niisiis seisis korter 2 ja pool aastat tühjalt, külmemal perioodil radikasoojuses. Ühed võtmed olid maakleril, lepingut enamus ajal mitte. Teist võtmekimpu otsisime mööda uut elamist ikka taga, sest  kasutada tuli harva.
Ja tõenäoliselt oli venitamise põhjuseks mingi sisemine tunne ka, et oleme oma lapse sünnikodust üle saanud. No ei tahtnud sellega tegeleda.
Eelmise nädala teises pooles helistas maakler, et näitab korterit ühtedele huvilistele. Üsna pea tuli info, et nad soovivad seda osta, kui 600 eurot hinnas alla saab. Pangalaenu neil vaja ei olevat. Olime müügiga nõus.
Ja siis läks korraga maakleril kiireks. Tahtis juba sellesse nädalasse notariaega, aga meile ei sobinud. Saatis meile digiallkirjastamiseks lepingu, et tema vahendab müüki. Lepingu saatis 19.11.2012, lepingus oli kuupäev 16.11.2012. Vist ei taipa ta, et digiallkirjaga jääb ju õige kuupäev näha. Lisaks hunnik ebatäpsusi, millest naljakaim oli see, et müügiks ainult musirulli osa korteris, mitte minu. Täna saatis vähe korrektsema, mille musirull siis allkirjastas. Huvitav, kui juriidiliselt vettpidav see on, kui minu allkiri puudub?
Järgmiseks nädalaks on meid notari juurde kutsutud. Loodetavasti seal maakler (keda me küll pärast seda enam näha ei taha, veel vähem koostööd teha) mingit hullu eksimust ei korralda. Ja mine tea, võibolla saavad ka kohe korteriomandi seadmise ära teha. Aga see on juba teiste mure.
Tahaks uusi omanikke näha. Nad saavad ju ikkagi meie armsa esimese pesakese endale. Raudselt on kuskiltpidi tuttavad inimesed. Muigasime siin variante, et mõni sugulane või minu töökaaslane. Huvitav, kas nad tahavad plastikaknad tagasi puuakendeks vahetada või tuleb mul altkorruse vanad aknad kuskile mujale ära anda?
Ja viimased asjad tuleb korterist ära vedada, kuur tühjaks koristada... Prr!
Laps juba nutab oma sünnikodu taga, et tal seal nii palju mälestusi (3 aasta jagu ehk siis pool elust).
Oh, saaks see müük tehtud...

Maailm päästetud

Ei ole lahendamatuid probleeme.
On lihtsalt liiga vähe teipi!
(Martin)