Täiskasvanu breketiravi ja tarkusehammas

Kui 3-aasta tagune mina küsiks praeguselt, kas alustada breketravi, siis ütleksin, et mõtle veel hoolikalt järele.

Algas hammaste saaga varases lapsepõlves, kui naabripoiss raudkelguga mul esihamba suust kelgutas. Olin aastaid piraadi naeratusega, enne kui koolihammas lõpuks tuli.
Teismelisena seadsin sammud ortodondi juurde, kuna piimahambakihvad polnud eest ära tulnud ja seetõttu olid tõelised kihvad neist ülespoole kasvanud. Pandi plaat suhu, mille kruvi pidi keeramas käima. Ja nii siis sain ülemise lõualuu suuremaks ning naeratuse kenaks.
Alumine 5. hammas oli kunagi lapsepõlves ära surnud - läks roosaks ja seest mustaks. Minu teada oli see juba jäävhamba jäänus, mis siis ära tõmmati. Asemele kasvas viltune hammas. Jäi selliseks pooletoobiseks. Ma ise hirmus uhke, et näe, kolmas hammas samal kohal kasvamas. Nüüd ma ei saa aru, miks ortodont tol korral ainult ülemistele hammastele keskendus ega seda alumist ei sättinud.
Seesama viltune hammas kestis kenasti ning ei seganud sugugi. Kuni ühel päeval 3 aastat tagasi leidis hambaarst tema seest augu. Arutluse ja ortodondiga konsulteerimise käigus jõudsime tõdemuseni, et võiks ta kas ära parandada või välja tõmmata ja breketitega tõmmata tagumised hambad ettepoole, et teha ruumi tarkusehambale. Et vähemalt üks neist mulle suhu ikka ära mahuks. Senini on nad kenasti igemes peidus püsinud ja mul pole mingit isu neid lihtsalt välja tõmmata lasta.
Riskisin.
Lasin viltuse hamba välja tõmmata (protseduur oli päris hull kangutamine, kuna ei saadud tange talle taha. Praktiliselt puuriti välja könt.)
Lasin breketid paigaldada. Alguses oli jutt, et võibolla piisab ainult alumisele kaarele paigaldamisest, aga see jutt muutus üsna pea- vaja ülemistele ka breketid panna, et oleks, kuhu kummi kinnitada hamba sikutamiseks.
Teisel pool viimase purihamba külge ei tahtnud breket püsima jääda. Pärast mitut tagasikleepimist loobusime tema breketistamisest.
Käisin kaks aastat iga kuu hambaid näitamas. Vahepeal sündinud lapsuke ootas isaga eesruumis ja tekitas hambaarstides ka titeisu (2 aasta jooksul vahetasin seetõttu hambaarsti 3 korda).
Valu? No oli ka. Ei olnud meeldiv ei peale kleepimine ega äranaksamine, traatide vahetusest rääkimata. Päris tihti olid peale visiiti hambad hellad. Pesemine tülikas, rääkimine algul harjumatu. Kummide paigaldamine eeldas korralikku näpuosavust. Lisaks kinnise suuga naeratama õppimine, et mitte ümberkaudseid ehmatada . Lasin küll üles keraamilised paigaldada, aga nende vahel jäme traat oli endiselt näha.
Ainult tütar oli uhke, et emmel on sädelused hammastel.
Ma ise ei teinud raskustest väljagi. Arst oli tore ja sõbralik, mu hambarivi sai tiba sirgemaks kui enne oli ja oli lootus, et küll see varsti möödas on.

Aasta tagasi saabuski see tore päev, kui arst lubas breketid ära võtta. Võttiski. Aga kleepis ette hammaste siseküljele traadi (reteiner?) ja palus poole aasta pärast tagasi tulla.

Poole aasta jooksul selgus, et tarkusehammas on kasvama hakanud. Poolenisti lõikus, kuid ruumi tema jaoks ei jagunud. Küsisin lausa mitme hambaarsti arvamust. Olin kurb, et töö ja vaev asjata. Aga no mis teha.
8. jaanuaril läksin kirurgi juurde, süda põksumas sees, et nüüd tõmmatakse välja. Selgus, et see oli siiski konsultatsioon, tõmbamiseks läheb kevadel. Haigekassa järjekord ulatus mai kuusse, tasulise oleks saanud aprilli. Niisiis jäin maid ootama. Kirurg soovitas imetamise selleks ajaks lõpetada, kuna tuimestus ja pärastised valuvaigistid ei mõju hästi. See tundus üsna keeruline ja konsulteerides veel toredate inimestega (käisin vabastavas hingamises ja sain tuttava apteekriga jutule) tegin plaani pärast operatsiooni tuimestust esimene piim välja lüpsta ja valuvaigisteid võtta minimaalselt, selliseid, mis sobivad imetavatele emadele. Sain teada, et kõik käsimüügi valuvaigistid on head.
Hamba eemaldamine ise oli palju lihtsam kui ma eeldasin. Veerand tundi ja käes. Pärast tuimestust valuga toime tulla polnud ka just teab mis raketiteadus. Ahjah, kirurg kirjutas mulle retseptiga valuvaigisti. Ja oma üllatuseks lugesin selle infolehelt, et imetamise puhul vastunäidustatud. Ometi ma ju ütlesin ka enne hamba eemaldamist, et ma ei jäta imetamist. Urr! Õnneks sain tuttavalt apteekrilt nõu ja ostsin käsimüügist paratsetamooli. Hinnavahe oli neli korda käsimüügi kasuks!
No igatahes võtsin ma valuvaigistit vaid kaks korda.
Edasi läks aga põnevamaks.
Nädala pärast muutus viimane purihammas hirmus tundlikuks. Nii kui midagi jahedat vastu läks oli kohutav valusähvakas. Hambaarst leidis, et email oli kahjustada saanud. Pani lakki peale ja pidin ootama siis peaaegu kuu aega, kuni saan plaanilisele vastuvõtule. Õppisin sööma ja jooma teise suupoolega, nii et põsk varjas katkise emaili.
Kahe nädala pärast niite eemaldama minnes selgus, et tasuta oli vaid hamba eemaldamise protsess. Niitide eemaldamise eest peab ise maksma. Kui kuu pärast sain hambaarsti juurde, siis emaili parandamine läks veel ca 40 eurot maksma. Väike kahtlus närib hinges, et kas ma ikka pidin ise emaili parandamise kinni plekkima või oleks pidanud see olema arsti enda vigade parandus, garantiiremont...
No hea küll, elab üle selle 40 eurot ka. Peaasi, et pole nii tundlik. Hambajuure juurest on endiselt hell, nii et jahedaid asju juua ei saa. Mõned tulisedki mõjuvad kehvasti. Ja hambaarsti jutust sain aru, et mõnikord ige ei kasvagi hambajuurele peale. Et lihtsalt peangi lootma ja ootama ja kannatama..

Täna käisin ortodondi juures.
Ja nüüd siis selgus, et minu lootus traatidest lahti saada oli asjata. Need jäävat mulle eluks ajaks! Iga aasta pean näitamas käima (10 minutit 19 eurot) ja kümne aasta pärast vahetatakse välja.
See oli viimane piisk.
Ma ei ole ammu nutnud, aga nüüd ei saa kohe kuidagi pidama.
Olen nii pettunud.
Oli seda jama vaja..

Mida ma oleksin tahtnud enne teada:
1) hambad võivad olla jube hellad mitu kuud pärast tarkusehamba eemaldamist
2) täiskasvanu breketiravi ei lõpe breketite eemaldamisega, vaid kogu järgneva elu tuleb kanda suus traati.
3) haigekassa maksab kinni vaid hamba eemaldamise, eelneva konsultatsiooni ning niitide välja tõmbamise eest tuleb endal maksta.
4) kui üks hammas vahelt ära tõmmatakse ja teised kokku nihutatakse, siis liigub kogu rivi pisut, nii et ülemiste ja alumiste hammaste vahed enam ei klapi. (Mina naeratan õnneks ülemiste hammastega, nii et väga näha ei jää)
5) enne retseptiravimi ostmist tuleks internetist ta infoleht läbi lugeda.

See postitus kukkus nüüd paraja halamisena välja.
Eks elu näitab, milleks seda kogemust vaja oli.
Loen nüüd järelejäänud kolmele tarkusehambale sõnu peale, et ärgu oma nina välja pistku. Ja püüan oma pettumusest üle saada. Eks hambaarstid ole ikkagi  inimesed ja ikka juhtub eksimusi, aga.. No on raske praegu usaldada.

Nii et kolme aasta tagusele minale ma ikka ei soovitaks breketiravi.

Kollane linaõlivärv 2.

Lõpuks läks maja värvimiseks :)
Puitosadele segasin kokku linaõlivärvi:

1l värnitsat
200g tsinkvalget
200g barüütsulfaati ehk põldpagu
140g kaoliini
200g titaanvalget

8 (jaapani) lusikatäit ehk 160g kollast ookrit
2 lusikatäit ehk 40g sidrunkollast
1 lusikatäis ehk 20g kollast raudoksiidi