Võtsin vanadest katuselaudadest naelu välja, et anda neile uus elu riiulina kasvuhoones.
Enamus naelu eemaldusid mõistlikult, aupaklikuna. Kuid üks suur nael ei tahtnud kuidagi lahkuda. Justkui oleks mälestustes kinni. Just nagu mõni inimene, kes ei taha kuidagi minevikust lahti lasta.
Kangutasin ja kangutasin. Küll üht kui teist pidi. Panin mängu jõu. Meelitasin. Tagusin uuesti sisse ja siis altpoolt välja. Mässasin temaga rohkem kui teiste naeltega kokku. Oli ka loobumise mõtteid, aga siis vaatasin lauda ja see oli just see, mida riiulile vaja, parasjagu pikk ja korras. Proovisin naelale eesmärki selgeks teha. Mõju ei miskit.
Kuni lõpuks...
Kompromiss.
Nael murdus.
Katki.
Kahju sellistest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment