Mängisin täna lapsega palli. Ja mõtisklesin oma lapsepõlve lemmikmängu rahvaste palli üle.
Mis on mängu eesmärk? Teist palliga lüüa. On kaks vastaspoolust, kes siis vägivallatsevad. Ehk maakeeli sõda. Kui iga mängija on eri rahvus, siis mängitaksegi, kuni nõrgemad maapealt kaovad. Jääb järele mängu suunaja. Paarkümmend aastat tagasi siis USA ja NSVL? Aga praegu? Selle mängu puhul saaksid kõik võita, kui keegi ei viskaks palli - lootusetu.
Miks mulle endale rahvaste pall meeldis? Sest ma olin osav palli eest ära põikleja. Visata ma ei osanud, aga pidevalt jäin viimasena nagu kitseke väljakule ning minu välja saamisega nähti kurja vaeva.
Vaatasin täna üle pika aja ka telekast uudiseid ning tõdesin, et parem on mitte vaadata. Ainus positiivne lõik oli Ansipi intervjuu. Ta on endiselt osav optimismi sisendaja. Huvitav, kas Eesti jõuabki palli vältides viie rikkama riigi hulka ning tulevik on helge kui haldja hame?
No comments:
Post a Comment